Foto: Aivar Veide
Rebassidrik
2012 kokkuvõte
Big Year on lõppenud ja viimane aeg on kokkuvõtteid teha. Minu 2012.a nimekirja kogunes aastaga
276 linnuliiki. Viimaseks lisandunud liigiks jäi detsembri alguses suuremat elevust tekitanud
rebassidrik, keda käis Haapsalus vaatamas sadakond
bongarit kogu Euroopast. Senine Eesti aastarekord 267 liiki, mis pärines 2009. aastast, sai ületatud 9 liigiga. Eelmise rekordi ületas veel ka Mariliis Märtson, kes vaatles aastaga 270 liiki ning
aastarekordite edetabelisse lisandus 2012. aastal kokku lausa 4 kõvemat tulemust.
Kalendriaasta jooksul Eestis vaadeldud liikide edetabel:
276 (2012) Margus Ots
270 (2012) Mariliis Märtson
267 (2009) Uku Paal
262 (2002) Margus Ots
260 (2012) Uku Paal
259 (2001) Sampsa Cairenius
257 (2011) Mariliis Märtson
256 (2012) Tarvo Valker
255 (2001) Timo Pettay
Aga, kui palju liike 2012. aastal üldse Eestis nähti, s.t. kui kõva tulemuse oleks ideaalsel juhul võinud saada? Kui ma ise vaatlesin 276 liiki, siis lisaks nähti aasta jooksul veel vähemalt 16 linnuliiki, kellele kahjuks mina otsa ei sattunud. Seega kohati 2012. aastal Eestis kokku vähemalt 292 linnuliiki. Ei hakka siinkohal enda poolt vaadeldud liikide kohta kommentaare lisama, neid näeb
vaadeldud liikide lehel olevas süstemaatilises nimekirjas. Küll aga käiks läbi need 16 liiki, kes mul nägemata jäid:
1)
Madukotkast kohati 2012. aastal Eestis kokku 4 korda, kahjuks mitte ühtegi territoriaalset lindu ei leitud.
Staiasin päris mitu päeva madukotka kunagiste elupaikade piirkonnas Lääne- ja Põhja-Eestis, aga see liik jäi kahjuks nägemata.
2)
Roosterind-tüll, vaid 1 vaatlus 2012. aastal, ühte isendit nähti 29. septembril Läänemaal Põgaris. Kahjuks polnud lind
bongatav.
3)
Kiripugu-rüdi nähti 2012. aastal Eestis lausa 2 korda: 16. mail Sõrve säärel 2 isendit ja 1. septembril Saaremaal Rahustes 1 isend. Kahjuks jäid mõlemal korral bongarid hiljaks. Ise käisin Rahuste lindu otsimas, aga polnud õnne.
4)
Laisaba-änni nähti 2012. aastal Eestis 3 korda. Kahjuks pole rändavad linnud bongatavad. Lämmijärvel Laaksaare sadamas nähtud lindu käisin küll otsimas, aga jäin 45 minutit hiljaks.
5)
Karbuskajakat nähti 2012. aastal Eestis 2 korda: 19. augustil Saaremaal Undva ninal ja 21.-25. novembril Haapsalus. Üritasin Haapsalu lindu küll bongata, aga kahjuks jäin sellest elukast siiski ilma.
6)
Koldjalg-hõbekajaka määramine on üks suur peavalu.
HK kõlbulikke vaatlusi (korralike tõestusmaterjalidega) oli 2012. aastal Eestis vähemalt 6. Osalt ka segasevõitu info liikumise tõttu on see “liik” mul Eestis endiselt nägemata.
7)
Kaljukajakat nähti 2012. aastal Eestis 2 korda: 27. oktoobril Kihnu saarel ja 6. novembril Hiiumaal Tahkunas. Käisin ise selle liigi jaoks parimal ajal Põõsaspea neemel staiamas, aga kaljukajakale pihta ei saanud.
8)
Habekakku kohati linnuharulduste komisjoni andmetel 2012. aastal Eestis vähemalt 3 korda (kõik kevadtalvised teated). Lisaks võib oletada selle eluka pesitsemistki Eestis, aga vaatleja, kes on suve jooksul tehtud pilte veebi täis riputanud, keeldub isegi Keskkonnaametile infot andmast, ehkki tegemist on I-kaitsekategooria liigiga. Viimase 120 aasta jooksul on habekaku pesitsemine Eestis vaid korra tõestamist leidnud (2009.a Ida-Virumaal). Kurb, et oluline info kaduma läheb. Miks vaatleja infot anda ei taha? Sellele mõistlikku seletust ei oska pakkuda. Ehk polegi pildid Eestis tehtud? Ehk on pildistamas käidud mõnel kaitsealal keelatud ajal ja kohas?
Ise käisin Virumaa metsades päris palju ringi, aga habekakule otsa ei sattunud. Ega see nii lihtne polegi. See elukas on ikkagi ju haruldus. Olen 10 aastat parimates kohtades silmad lahti ringi käinud ja seni olen talle kokku vaid 3 korda peale sattunud. Seega, igal aastal leidmine ei õnnestugi.
9)
Siniraag on pesitsejana Eestist kadunud ja 2012. aastal nähti teda vaid korra 19. mail Kabli linnujaamas. Ise käisin suve jooksul mitu korda kõik viimaste aastate territooriumid läbi, aga sinilinnust polnud jälgegi.
10)
Välja-väikelõokest nähti 2012. aastal Eestis lausa kolmel korral (2 korda Kihnu saarel ja korra Ruhnu saarel), mis on rekordiliselt palju. Varem oli seda liiki meil üldse vaid 6 korda nähtud. Kahjuks polnud linnud bongatavad.
11)
Roostepääsukest nähti 14. mail Kabli linnujaamas läbirändel. Tegemist on Eesti 3. vaatlusega. Kahjuks polnud lind bongatav.
12)
Kuld-lehelindu nähti 2012. aastal Eestis vaid korra – 10. oktoobril Kihnu saarel. Olin ise parimal ajal ja parimas kohas – Sõrve säärel – linde rõngastamas, aga see liik kahjuks võrku ei sattunud.
13)
Lääne-pöialpoissi nähti 2012.aastal Eestis vaid korra – 25. septembril rõngastati 1 isend Kabli linnujaamas. Kahjuks olin ise sel ajal Lämmijärve ääres Mehikoormas rännet jälgimas.
14)
Kõnnuõgija, keda varem on Eestis vaid korra nähtud, sattus 2012. aastal Eesti
birderite vaatevälja lausa kahel korral: 29. aprillil Saaremaal Sõrve säärel ja 3. novembril Hiiumaal Haldil. Kuna esimene isend kuulus alamliiki
phoenicuroides ja teine alamliiki
isabellinus ning suure tõenäosusega eristatakse need alamliigid omaette liikideks, siis võib tulevikus Eesti liiginimekiri siit lausa uue liigi saada. Kahjuks kadusid linnud nii kiiresti, et bongama keegi ei jõudnudki.
15)
Mustlauk-õgijat nähti 2012.aastal Eestis 2 korda: 20. mail Vormsi saarel ja 23. mail Valguta poldril. Viimast üritasin ka bongata, aga tulutult.
16)
Punapea-tsiitsitaja eksis 8. juulil 2012 Saaremaale Sõrve säärele (esmasleid Eestis). Kahjuks järgmisel hommikul teda enam ei leidnud.
Aga oli ka päris mitu liiki, keda 2012. aastal Eestis ei nähtudki, ehkki oleks eeldanud, et mõni ikka üles leitakse:
1)
Lumehane kohta tuli küll 2 teadet ja käisin neid ka bongamas, aga mõlemad osutusid hübriidideks – üks valgepõsk-laglega ja teine kanada laglega. Igal aastal seda liiki meil ei leita, aga 2011.a mitmete vaatluste põhjal oleks lootnud teda ikka näha.
2)
Pikksaba-änn on meil haruldane läbirändaja, aga viimastel aastatel on teda ikka regulaarselt nähtud. Siiski ühtegi teadet ei tulnud.
3)
Habeviires on Kagu-Eesti poldritel viimastel aastatel regulaarseks külaliseks muutnud, aga üllatuslikult 2012. aastal teda ei nähtudki.
4)
Niidukiuru kohatakse meil sügisrändel ja arvestades sügisesi rändeloendusprojekte, oleks eeldanud lausa mitut vaatlust, aga ei nähtud kordagi.
5)
Vööt-käbilind 2012. aastal kusagil kellelegi silma ei hakanud. Tegelikult oli üldse väga halb käbilindude aasta.
6)
Põhjatsiistitajat oleks küll kusagilt rändevaatluskohast oodanud, aga liigini määratud leide Eestist ei tulnudki.
Mida möödunud aasta kohta üldse arvata? Leiti palju haruldusi ja eksikülalisi. Aasta jooksul Eestis kokku registreeritud 292 linnuliiki on kindlasti läbi aegade parim tulemus. Varem on parimate aastate kogusumma ehk umbes 280-285 kanti jäänud. Heale tulemusele aitas kaasa mitmete rändevaatlusprojektide läbiviimine (Kihnu, Kabli, Mehikoorma), ka üldine vaatlusaktiivsus on viimastel aastatel selgelt kasvanud. Ja muidugi oli ilmselt lihtsalt hea aasta, sest kuidas muidu nii palju kõvasid
rarisidüles leiti.
Mulle endale jääb 2012. aasta meelde mõnusate linnuretkede aastana, Karksi pelikani aastana, Mehikoorma metsvindi rändemöllu aastana, tulutu siniraa otsimise aastana, segaste bongamiste aastana, Pikla väikehüübi aastana, Sõrve sääre sinisaba aastana, linnuralli Estonian Open võiduaastana, männileevikeste invasiooniaastana, lõpuks ära nähtud vööt-lehelinnu aastana, Sõrve säärel rõngastamise aastana, Haapsalu rebassidriku aastana, Kihnu ruskerästa aastana ja muidugi uue aastarekordi aastana ning veel vähemalt ühe põneva sündmuse aastana, mis kohe meelde ei tule. Väga suur tänu kõigile retkekaaslastele ja muidu kaasalööjatele, kes kogu aasta jooksul nõu ja jõuga abiks olid. Eriline tänu kuulub aga
Hannes Margussonile, kes linnuvaatleja veebilehe valmis tegi ja töös hoidis. Suur tänu.
Kuna õige sageli küsitakse, siis lõpetuseks olgu välja üteldud ka retkedele kulunud aeg ja kilomeetrid. Kogu aasta jooksul kogunes retketunde 1697, jalgsi retkekilomeetreid 1198 ja sõidukilomeetreid 49711. See viimane number võib paljusid Big Year’i kavandajaid ära hirmutada, aga olge rahulikud, nii hull see asi ka nüüd pole. Tegelikult oleks uus aastarekord ka umbes poole vähemate sõidukilomeetritega tulnud, aga aasta jooksul sai väga palju lihtsalt mööda Eestit ringi sõidetud ja uusi kohti avastatud ning ka mitmetes seireprojektides üle Eesti osaletud. Siit need kilomeetrid kokku tulidki.
Mis edasi saab? Uut Big Year’i tegema ei torma. Uue aasta esimeseks ja 1. jaanuari ainsaks liigiks jäi mul koduaknast nähtud koduvarblane. Eelmise aasta tegemistest tuleb ühel hetkel ilmselt ka üks kobedam kokkuvõte. Loodetavasti võtab keegi teine uue aastarekordi tegemise taas ette. Oleks kurb, kui minu tulemus pikaks ajaks püsima jääb. Iga aastaga peaks rekordi tegemine lihtsamaks muutuma. Vaatlejaid on rohkem ja rohkem rarisid leitakse üles ning tänu
Rariliinile liigub ka info kiiresti vaatlejateni. Jõudu ja edu kõigile rekordiüritajatele.
