Linnuvaatleja päevik - 2.-3.12

 

 

 

Öö jooksul sadas Sõrve säärele kenake kogus lund juurde ja siingi nägi pilt õige talvine välja. Läksime kohe esimese valgusega majaka juurde kompama. Põnevamatest elukatest hakkas silma 4 nõmmelõokest. Üks neist oli küll õige põdura olemisega ja lasi ennast käega kinni püüda. Vigane lind (üks jalg puudu) oli ilmselt külmast ja näljast nõrkenud ning tund hiljem leidsime ta samast kohast juba surnult. Sõrve linnujaama juures põõsastes võis kõvematest talveraridest näha mustpea-põõsalindu ja laulurästast, lisaks käblikut ja punarinda.

 

 

Keskpäeval sai Rahuste rannaniit üle vaadatud, aga siin oli kõik paksu lumekorra alla ja linde suurt polnudki. Möödunud aastal oli Rahustes detsembri esimestel päevadel veel suur hulk kahlajaid paigal, tänavu aga peale märgade jalgade sealt suurt midagi meelde ei jäänudki. Rahustesse sõit asjata siiski ei olnud, sest Jämaja rannast leidsime mudanepi ja 2 tikutajat. Talvekuudel neid tihti ei kohta.

Pärastlõunal tuli Sõrve poolsaarele nii tihe lumesadu peale, et linde vaatlema enam ei pääsenudki. Järgmiste päevade plaane arutades tuli aga Rariliini kaudu teade, et Haapsalus olevat miskit tsiitsitaja moodi lindu pildistatud, keda aga esimese hooga määrata ei osatud. Kui pildid käes, selgus, et piltidelt vaatab vastu Ameerikast pärit rebassidrik (Passerella iliaca), fotot näeb Estbirdingu galeriis. No see elukas on juba megarari, Euroopas on teda varem üldse vaid mõned üksikud korrad nähtud. Sellega olid homsed plaanid paigas, kohe varahommikul otsime Haapsalus sidrikut. Kuna tegemist on tõesti väga haruldase eksikülalisega, siis võib arvata, et lähipäevil näeb Haapsalus bongareid kogu Euroopast.

 

 

 

Hommikul olime juba varavalges Haapsalu veepuhastusjaama aia taga Põhja-Ameerikast pärit rebassidrikut otsimas. Õnneks oli lind endiselt paigal ja lasi ennast vaid mõne meetri kauguselt vaadelda. Kuna tegemist on Euroopas väga kõva rariga, siis võib arvata, et lähipäevadel käib Haapsalus suurem hulk bongareid Eestist, Soomest ja mujaltki. Kuna linnust oli juba eile korralikud tõestuspildid saadud, siis ei hakanud sidrikut eriti piirama. Ei tahtnud teda eemale peletada, teised huvilised tahavad ju kah liigi kirja saada. Linnuharulduste komisjonil seisab aga siiski veel üks tõsisem arutelu ees. Et kas tegemist on looduslikult meile sattunud linnuga või on ta siiski puuripõgenik? Briti saartel on rebassidrik A-kategoorias, ehk siis looduslike liikide nimekirjas. Aga Saksamaal on liik E-kategoorias, s.t. ta on puuripõgenike hulka arvatud. Hetkel pole veel täpselt teada, miks Saksamaal see liik just E-kategoorias on. Haapsalus nähtud lind kuulub kõige põhjapoolsemasse alamliiki iliaca, kes elutseb laial alal Põhja-Kanadas ja kes võtab pikki rändeid ette. Seega võiks ta Euroopasse ka looduslikul teel sattuda. Muidugi ei saa välistada, et mingi maa üle Atlandi tuli ta hoopis mõne laeva pardal. Selliseid asju juhtub ränduritega avamerel õige sageli. Esialgse info põhjal võiks rebassidriku meil A-kategooria liikide hulka arvata, s.t. tegemist on 386. linnuliigiga Eestis. Minu enda 2012.a nimekirjas on rebassidrik 276. linnuliik.